 |
|
|
|
|
|
 |
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
*Miks peaksin ostma paberitega tõukoera?
*Kutsika vanus ja kutsika valiku alused
*Näitusekoer või kodune lemmik?
*Ettevalmistused kodus (+ vajalike ostude nimekiri)
Nüüd kokkame koertele! (autor Janita Leinonen)
Abiks algajale enne esimest koertenäitust
Kuidas saada edukaks kasvatajaks-aretajaks? (autor Richard Beauchamp)
10 põhjust oma koera tõuaretuses kasutamiseks.pdf (autor Cherry Thomson)
10 halvimat põhjust miks mitte steriliseerida-kastreerida oma koera.pdf
Enne seda kui te hakkate valima endale kutsikat, kellest peab saama teie seltsiline ja sõber, peate endale selgeks tegema rea küsimusi millest kõige tähtsamad on:
Kas teist võib saada vastutustundlik peremees?
Kas te leiate piisavalt vaba aega oma uuele sõbrale, või ta hakkab olema pikka aega üksi kui olete tööl?
Kas kõik pereliikmed on nõus koera võtmisega?
Nendele küsimustele tuleb anda aus vastus, enne kui te võtate vastu lõpliku otsuse. Te peate tegema nii, kuidas oleks parem teile ja kutsikale.
Tuju ajel ostetud kutsikas võib hiljem põhjustada palju muret; parem on, kui tunded ei varjuta ostu tegemisel teie kainet mõstust, eriti kui tahate meeldivat kaaslast paljudeks aastateks. Milliseid omadusi te oma kaaslase valikul hindaksite? Esitage endale mõned küsimused, et hinnata oma nõudmisi ja eelistusi koerte suhtes, püüdke lugeda valitud tõu kohta kõikvõimalikku kirjandust ning võimalusel külastage koertenäitust. Kui olete ostmisest huvitatud võite näitustel kohata inimesi, kes võivad teile tõust rääkida kõigis üksikasjades. Otsustage, kas soovite pidada lihtsalt kodust lemmikut, aretus- või näitusekoera. Kas sooviksite emast või isast? Kutsikat või täiskasvanut?
Otsuse tegemisel võite paluda abi müüjalt. Kui olete selgusele jõudnud, millist koera tahate, arutage müüjaga koerte temperamenti, tervislikke probleeme, loomapidamise positiivseid ja negatiivseid külgi, toitmist ja hooldusvahendeid ning kuidas ja kus koera vaktsineerida. Üks endast lugupidav müüja peaks oskama vastata kõigile teie küsimustele seoses koera valikuga ning ta on sagedasti ka ise käepärast, kui helistate talle nõu küsimiseks või hilisemate probleemide tekkimisel.
Mida rohkem te oma ostu üle mõtlete ja seda kaalute, seda enam olete tulevikus uue kaaslasega rahul. Ja kui see uus kaaslane on ka ainult kodune lemmik, hakkavad tema taust ja varasem hooldus mõju avaldama tema tervisele ja temperamendile. Alati on oluline, et te valite korralikult kasvatatud, tervete vanematega ja hea sugupuuga kutsika. Tõenäoliselt otsite kääbikut lemmikuks ja mitte näituse- või aretuskoeraks. See ei tähenda, et otsite teisejärgulist “mudelit”. Lemmikloomana müüdav kääbus¹nautser pole nagu kasutatud auto või mõõdust välja ja ebahariliku välimusega jakk. Sinu lemmik peab välja nägema, olema terve ja sobiva iseloomuga just nagu iga näitusekoer. Kui sa oled nagu enamus kääbus¹nautseri omanike või tulevane omanik, tahad sa intelligentset, tervet ja kena koera, tõule omase unikaalse välimuse ja iseloomuga. Samuti soovid sa koera, tervete silmade ja jalgadega, keda ei vaevaks pidevad naha ja karva probleemid. Kui need omadused ei ole sinule, tulevasele kääbus¹nautseri omanikule olulised, siis peaksid oma tõueelistust muutma.
Ära lepi kunagi vähemaga, kui õnnelik, terve, avatud olekuga ja paberitega kutsikas. Kääbiku kutsikas peaks armastama kogu maailma ja igaühte selles. Nii mänguline, kui ka kutsikas poleks, peaks ta taluma sülle võtmist. Kutsikas, kes vingerdab ja võitleb vabanemise nimel meeleheitlikult, pole tõenäoliselt korralikult sotsialiseeritud või on pärinud vanemailt mittesotsiaalse käitumise. Elav, tähelepanelik ja eelkõige armastav loomus on ehtsa kääbiku kaubamärk. Ära lepi millegi vähemaga!
MIKS PEAKSIN OSTMA PABERITEGA TÕUKOERA?
Oled soetamas enesele koera. Oled ehk otsustanud juba kääbus¹nautseri kasuks ja saanud teavet selle tõu iseloomu, otstarbe ja välimuse kohta.
Nüüd tuleks leida vaid kutsikas, kes on loovutamisealine. Paberitega kääbus¹nautser maksab Eestis umbes 6000.- krooni. Ilma registreerimistunnistuseta tõukoera võib saada 3000-4000.- krooniga. Segavereline koerakutsikas maksab nullist kuni võib-olla 1500.- kroonini. Registreeritud kutsika hind võib tunduda liiga kõrge, saaks ju samasuguse ilma tunnistuseta koera märkimisväärselt kasulikumalt.
Soovid koera pikaks ajaks kaaslaseks, sind ei huvita näitused ega muudki võistluslikud üritused, piisab, et koer oleks lihtsalt tore ja reibas kaaslane jooksurajal. Otsustad paberiteta kutsika kasuks.
Ilmselt ostsid “põrsa kotis”. Ostsid oma esimese koera, säästsid ostusumma näol kõva krooni (sendi). Koer näeb välja täitsa samasugune kui sadu kroone kallim registreeritud koergi. Võimalik, et said endale suurepärase, terve ja loomult laitmatu koera.
Kuid tõde võib olla ka järgmine: ostad kutsika kollase börsi kaudu “kasvatajalt”, kes ei tähtsusta üleliia küsimust, kas sa sobid just seda tõugu koera omanikuks. Kutsikas tuuakse sulle mõne bensiinijaama juurde. Telefonis räägiti, et kutsikas on vaktsineeritud ja loomaarsti poolt kontrollitud armas väike trulla. Kutsika eest maksmisel ei tehta mingit ostu-müügilepingut, sa ei saa ka mingit tõendit veterinaarse kontrolli kohta. Sa ei näe kutsika vanemaid ega seda , millistes oludes on kutsikas elanud esimesed elunädalad. Võid ainult oletada, millised iseloomujooned on kutsikas vanematelt pärinud või milliseid mõjutusi on ta saanud oma senisest elukeskkonnast. Vaid seepärast, et kutsikas on nii armas ja veel ka odav kõigele lisaks, ei mõtle sa nende tõsiasjade peale.
Kutsikas kasvab sinu juures ja sa leiad lähedusest toreda koerteklubi, kus sind innustatakse oma koera treenima, kuna ta osutub küllaltki sobivaks agilitis(või tõketel või varemetel või välimuse poolest näitustele). Tahaks võistelda, aga su koer pole registreeritud. Sa mõistad nüüd, et paberitega koera omada oleks etem. Samal ajal hakkab koera tervis halvenema ja paljude arsti juures käimiste järel tõdetakse, et tal on tõule omane pärilik haigus, millest sul ei olnud aimugi. Hooldamisele kulub rohkem raha kui registreeritud kutsika eest omal ajal oleks tulnud maksta. Selline näide ei ole üldsegi ebatõenäoline!
Oleksid ju võinud osta kutsika tõuühingusse ja Kennelliitu kuuluvalt hea mainega kasvatajalt?
Sul oleks olnud võimalik tutvuda kutsika vanematega, vähemalt emaga, näha, kuidas ja millistes tingimustes kutsikas on sigitatud. Kasvataja oleks sinuga pikalt vestelnud koera tõust, ta iseloomust, tõule vastavast hooldusest, tõu tervislikust eripärast. Koos mikrokiibiga märgistatud kutsikaga oleksid saanud igatahes hooldus- ja toitmisjuhendid, loomaarsti tunnistuse ja registreerimistunnistuse. Igakülgne kasvatajapoolne abi oleks sulle garanteeritud ka tulevikus ilmneda võivate probleemide puhul.
Kasvataja, kes on teinud koostööd tõuklubiga ja on läbimõeldult soetanud iga pesakonna, teadvustades enesele tõule omased tervisega seonduvad probleemid, oleks kindlasti olnud valmis koostööks sinuga, aidates ja nõustades vastavalt oma võimetele. Kutsikas oleks müüdud Kennelliidu ostulepinguga ja sa oleksid teadnud, mida sa ostad.
Kutsika registreerimistunnistus ei tõsta ostuhinda palju, vaid see, et kasvataja, kes tunneb vastutust tõu edendamise eest, on kasutanud oma aega parima võimaliku aretamismaterjali otsimiseks ja viinud miinimumini pärilike haiguste ilmnemise riski. Kasvataja on hooldanud eeskujulikult nii aretuskoera kui kutsikaid, pühendunud sellele, et rajada tõeliselt hea alus kutsikate tulevikule. Vastutustundlik kasvataja ei müü oma kutsikat kuhu juhtub, vaid on valmis kulutama oma aega ja energiat parima kodu otsimiseks.
Kasvatajatel on teinekord müüa ka odavamaid, kuid registreeritud kutsikaid, kelle puhul näiteks saba kõverus või värviviga saab takistuseks nende kasutamisel edaspidises aretustöös või näitustel osalemisel. Ometi on sellisel väikese veaga kutsikal olnud niisama head elluastumise tingimused kui ta kaaslastel, kasvataja vastutab kõikide kutsikate eest ühtmoodi.
Kahjuks on olemas ka vastutustundetuid kasvatajaid, kelle jaoks raha on olulisem kui kõik eelnimetatud asjaolud. Kutsikad on küll registreeritud, aga sellega asi piirdubki. Kes esmakordselt enesele koera hangib, ei pruugi osata sellist kasvatajat vältida, kuid kogenud koerapidaja haistab kohe kõrbelõhna. Kutsikat ostes pole vaja häbeneda endast kogenumat appi paluda, teavet võib ise hankida, kuulata sama tõugu koerte omanike arvamusi ja helistada tõuklubi kutsikavahendusse, kus vahendatavad pesakonnad vastavad vähemalt selle tõu tervise- ja aretusnõuete miinimumile. Ei ole mõtet sinisilmselt uskuda ka selliseid kasvatajaid, kes väidavad, et loovutuseas kutsikast tuleb järgmine maailmavõitja või agiliti parim. Kaheksanädalane kutsikas on alles kujunemas omanäoliseks nii välimuselt kui iseloomult ja ta kujunemist mõjutavad tulevane ümbrus, kohtlemine, toitmine, samuti pärilikkus. Kasvataja ei saa ka tagada, et su ostetud kutsikas kunagi ei haigestu või ei kanna pärilikku viga, vastutustundlik kasvataja ei jäta siiski rääkimata nendest riskidest.
Tasub tutvuda tõuga, saada ülevaade selle loomuomastest joontest, karvkatte hooldamisest, pärilikest haigustest ja muust, enne kui kutsikas kodus on. Tasub vestelda mitmete kasvatajatega, tutvuda nende koertega ja aretustööga. Koera soetamine ei tohiks kunagi olla äkki pähe karanud mõte, ost ei tohiks toimuda ka põhimõttel – odavalt sai. Ostuhind on vaid murdosa sellest, mis liitub koera hankimisse ja temaga koos elamisse. Milleks osta põrsas kotis, kui seda on võimalik osta ka ilma kotita?
Olete otsustanud, et just kääbus¹nautser sobib teie nõudmiste, elustiili ning temperamendiga ja kontakteerunud kasvatajaga. Enamik kasvatajaid ja müüjaid soovib oma kasvandikke näha kenas ja usaldusväärses kodus; nad valivad hoolega inimesi, kellele oma koeri müüvad. Peate võimaliku uue omanikuna valmistama ennast ette mõningateks küsimusteks müüja poolt. Ostmisel kasutage oma praktilist meelt ning valige kindel ja usaldusväärne müüja, et kliendina võiksite rahule jääda. Ärge sõlmige juhuslikke tehinguid, tulevikus võib see lõppeda lõputute veterinaariarvetega, rääkimata pettumusest ja südamevalust, kui hiljem osutub, et teie lemmik pole kuigivõrd hea tervise või iseloomuga. Kui koera välimus või hoolitsetus tundub puudulikuna, on parem otsida kutsikat kuskilt mujalt, ülepeakaela tehtud ostu võite pärastpoole kahetseda.
Tuntud kasvatajad müüvad kutsikaid mõnikord ka nii, et uus omanik ei ole neid eelnevalt näinud. Sellisel juhul saadetakse teile otsuse hõlbustamiseks tavaliselt enne pilte ja infot vanemate ning sugupuu kohta. Ka tõuklubid vahendavad kutsikate kohta infot, nii et võite enne lõpliku otsuse langetamist ka nende poole pöörduda.
Ostke terve, hea iseloomuga koer, kes on saanud korraliku kasvatuse ning kellele meeldib inimeste lähedus.
KUTSIKA VANUS JA KUTSIKA VALIKU ALUSED
Vaatamata sellele, et kutsikad on 4 nädalaselt kõige armsamad, ei ole see kõige sobivam vanus emast lahutamiseks. Olge ettevaatlik, kui teid kutsutakse kutsikaid varem vaatama, sest see võib näidata kogemuste puudumist (kutsikad on varases eas väga vastuvõtlikud nakkustele). Sellises vanuses on kutsikas nagu imik, kes vajab hoolt 24 tundi öö-päevas. Teda on vaja 4 korda toita ja ta pole võimeline iseseisvalt liikuma mööda korterit.
Enne kui võtate kutsika majja peab ta läbi tegema mitu ealist arenguastet, mis aitavad kujundada hiljem tema iseloomu ja harjumusi. Sünnist kuni 2-nädalani, vajab kutsikas vähe; soojust, toitu, mida ta saab emalt ja kestvat und. Kutsikas hakkab kuulma umbes 10-ndal päeval, samal ajal või kuni 15 päeva vanuselt avanevad ka silmad, selle ajani ei tohi teda ema juurest eemaldada. 3-4 nädala vanuselt teeb kutsikas esimesed sammud ja hakkab suhtlema oma õdede-vendadega ja hakkab uurima ümbrust. 21 päeva vanusena jääb talle emapiimast väheseks ja omanik peab õpetama kutsikaid sööma lisatoite. Järk-järgulise lisatoidu andmisega minnakse üle emapiimalt iseseisvale toitumisele. 5-7 nädalaselt saab kutsikas esimesed õppetunnid - ema õpetab neile korda ja häid käitumiskombeid, toimub sotsialiseerumis etapp, kutsikas hakkab meeleldi suhtlema teiste kutsikate ja inimestega. See on väga oluline aeg iseloomu vormimiseks- suhtlemine inimestega, ümbritsevaga-, see periood aitab leida kutsikal kohta igapäevases elus. 8-nädalaselt ei ole kutsikas enam sõltuv emast. Sellises eas kutsikas tahab olukorra muutusi, parim neist on suhtlemine inimestega ja hakkab armastama mitte ainult oma ema ja teisi kutsikaid vaid ka inimeste seltsi. Selles vanuses saab talle õpetada lihtsamaid asju, nagu reageerimist oma nimele, kaelarihmaga jalutamist. Kutsikatel tuleb lubada uurida teda ümbritsevaid asju. Õpetamine sel ajal peab olema lõbu, ei tohi tekitada stressi. Väga aktiivsed kutsikad vajavad pidevalt järelvalvet, sest muidu võivad sattuda halbadesse olukordadesse, nagu elektrijuhtmete närimine jne.
Alates 8. nädalast on kohaldumise periood lõppenud ja ta on valmis minema oma uude koju Sellest hetkest alates algab kutsika iseloomu kujundamine ja teda võib hakata juba tõsisemalt õpetama 12. nädalast. On soovitav küsimuste tekkimisel pidada kontakti aretajaga, sest nemad saavad paremini aru kutsika vajadustest ja võib anda ammendavaid juhtnööre. Kui te aga ostate täiskasvanud koera siis veenduge et ta on hästi koolitatud ja omab rahulikku iseloomu.
Pesakonnast kutsika valiku esmaseks kriteeriumiks peaks olema iseloom. Tuleb meeles pidada, et kutsikas pole pehme mänguasi või dekoratiivne murukaunistus, vaid olend, kellest saab täieõiguslik perekonnaliige järgmiseks 15 aastaks. Ja see pole asi, mida saaks kergekäeliselt otsustada.
Üldiselt peaks valima aktiivse, tugeva, selgete silmade ja intelligentse välimusega kutsika. Kui kutsikas on sõbralik, on see suur pluss, kuid ei tasu võtta ei üliaktiivset ega ka töntsi ja ükskõikset. Karv peaks olema puhas ja läikiv, kirpude või teiste parasiitide märkideta. Korralik müüja soovib, et tema ostjad rahule jääksid ning seepärast räägib kutsikast põhjalikult.
Kui tulevane pere on suur, siis ei tohiks valida kutsikat, kes on vaikne, tagurdab minema või istub nurgas. Tema sobib paremini vähese lärmi ja segadusega perre. Julge ja enesekindel kutsikas on suurele perele parim valik. Proovides hinnata ise kutsika iseloomu, tuleb küsida kindlasti ka kasvatajalt nõu – ta teab iga kutsika individuaalset iseloomu kõige paremini ja saab juhendada.
Juhul, kui ükski kutsikas ruumi sisenedes ei pannud teie südamekeeli hetkega helisema, istuge pesakonna läheduses ja jälgige nende omavahelist suhtlemist. Ei võta kaua aega, kui mõni kutsikaist kogu tähelepanu endale võidab.
Paljudel inimestel on väljakujunenud eelarvamus sellest, kas nad tahavad isast või emast koera. Tihti meenutakse perelemmikut aastate tagant kes oli siis vastavat sugu.
Nendele, kel pole olnud varem koera, oleks soovitav olla avatud mõtlemisega. Sellisel moel on suurem võimalus leida endale parim kutsikas võimalikult ruttu. Meeles tuleb pidada, et pesakonnad varieeruvad ja keegi ei suuda ette arvata sündiva pesakonna suurust või sugu. Seega võid oma eelneva otsuse põhjal jääda oma kutsikat väga pikalt ootama.
Nii emased, kui ka isased kääbus¹nautserid on ühtviisi armastusväärsed. Mõlemad jumaldavad söömist (hoia silm peal toitumisel!). Nad armastavad samaväärselt koduseid mugavusi ja jumaldavad perega koos viibimist mis ühtlasi teeb kääbus¹nautseritest lojaalsed lemmikud.
On siiski rida erinevusi mida tuleb arvestada. Kui otsustate emase kutsika kasuks, peate arvestama regulaarse ebamugavusega koera inna e. jooksuajal. Need algavad esimest korda kuue kuni üheksa kuu vanuselt (erandlikult ka juba nelja ja poole kuuselt) ja kestavad läbi emase elu kuue kuulise intervallidega, kui sa ei otsusta just oma koera steriliseerida. Kodust lemmikut, keda ei kasutata aretuses, on soovitav steriliseerida või kastreerida. Paljunemisvõimetuks tehtud koertel on pikem eluiga ning väiksem risk haigestuda vähki. Isast kastreerida on palju odavam, kui vastava protseduuri läbiviimine emasega. Jooksuajal emane koer hakkab ligi meelitama kõiki isaseid. Tavapärane jooksuaeg on 6-7 kuu tagant ja kestab 2-3 nädalat. Innaajal emane veritseb 14 kuni 21 päeva ja tupp tursub üles. Jooksuaja edenedes vereeritus väheneb ja eritise punane värvus tuhmub. Isaste koete jaoks on emane kõige ahvatlevam kümnendast kuni kuueteistkümnenda päevani (see on vaid tavapärane juhtnöör ja ei pruugi kehida teie koera puhul). Innaajal peab emane koer olema isoleeritud isastest koertest või sa seisad silmitsi soovimatu pesakonnaga. Verise eritise poolt tekkivat määrdumist saab ohjata spetsiaalsete “kaitse pükstega”, mis pole aga kindlasti mõeldud soovimatute paarituste ära hoidmiseks!
Kui valite isase koera, siis ei pea te taluma innaaja ebameeldivusi aga peate arvestama sellega, et iga indleva emase lõhn on vastupandamatu ja koer võib oma instinkte järgides kaduma minna. Samuti on isastel vastupanematu soov märgistada intensiivselt oma territooriumit.
Emased on reeglina leebema loomuga ja ei kipu nii kergesti pereliikmete üle domineerima, kui seda teevad isased. Isased koerad on juba oma loomuselt ja füüsise poolest jõulisemad. Kindla karjajuhi puudumisel aga võivad mõlemad sugupooled proovida võita karjajuhi positsiooni. Isased koerad on suuremad kui emased, aktiivsemad ja armastavad omapäi uidata. Isased on pisut rohkem avatud loomusega.
Puhtatõulise kutsika ostmisel peate te endale selgeks tegema, kas te tahate teda pere lemmikuks või hakkate teda ka viima näitustele. See on väga tähtis, sest mitte kõik sündivad kutsikad ei sobi edaspidi näituse või aretuskoerteks. Kõrge näituse ja aretuspotensiaaliga kutsikaid on raskem leida ning reeglina nad maksavad ka rohkem. Kui te aga pole näitustest huvitatud, siis sobib teile iga puhtatõuline, terve ja hästi üleskasvatatud kutsikas, Kui aga teie kirg on koeranäitused, siis soovitav on osta kutsikas hea reputatsiooniga koerakasvatajalt.
Kohusetundlikud kasvatajad püüavad alal hoida oma tõule soovitavat kvaliteeti, seega töötavad nad pidevalt selle kallal, et tõustandardile toetudes juba saavutatut parandada. Standard kirjeldab ideaalset koera ning ideaalilähedased koerad valitakse tavaliselt näitusekoerteks; need, kes pole selleks küllalt head, müüakse tavalisteks kodukoerteks. Pidage meeles, et kodukoertest puhtatõulised isendid ei ole mingil juhul halvema tervisega või vähem atraktiivsed kui näitusekoerad. Miks nad just kodukoerteks saavad on tingitud teatud iseärasustest (näiteks värvivead, valehambumus jms), mis näituseringis liigitatakse vigadeks. Sageli neid niinimetatud "vigasid" märkab vaid kogenud kasvataja või näitusekohtuniku silm.
Alati tuleb meeles pidada, et keegi ei saa garanteerida et 8 nädalasest kutsikast kasvab kvaliteetne näitusekoer, nii paljud asjad võivad minna valesti. Peate olema valmis selleks, et kui koerast ei kasva loodetut, hoolitsete oma lemmikust kääbiku eest kuni ta elu lõpuni.
Kutsikad kes on ostetud “turult” või “naabritelt” pole nagu elu näitab näitusekoerad. See veel ei tähenda, et nad ei ole puhtatõulised, vaid võivad mitte vastata kinnitatud standartitele. Seda saab kindlaks teha ekspert või kogenud koerakasvataja ja omab vaid tähtsust näitusel. Igal juhul, kui kutsikas on mõeldud lastele või teile enesele seltsiks, võite endale lubada osta koer juhusliku inimese käest. Selline kutsikas ei ole tavaliselt näitusekõlbulik või on vanem kutsikas, kelle järgi on sageli väiksem nõudmine, või täiskasvanud koer, keda ei ole aretuses kasutatud ning ta on juhuslikult saadaval. See tundub hea võimalus rahasäästmiseks, kuid ei tarvitse seda alati olla, kutsikas võib olla vanematelt, kellel on pärilikke haigusi, või on kutsikal mingi viga, mis teeb teie veterinaari arved väga suurteks. Veenduge et tegite müüjale täpselt selgeks, millist koera te tahate ja millise summa saate maksta.
Teema lõpetuseks tahaks hoiatada - odavama “viletsakese” kutsika ostust “hinge jaoks / halastusest”, see võib osutuda suureks veaks inimestele, kes pärast koertenäituse külastamist, ostsustab kasvatada ka oma koerast “t¹empioni”. Vaevalt et see korda läheb, siin ei aita ei ussi-, ei püssirohi. Nii et jäägu ta pealegi perelemmikuks- kodukoeraks. Parimal juhul võite osta veel ühe kutsika. Kuid nüüd peate te juba kindlalt teadma mis otstarbeks te kutsikat tahate, kas tõuaretuseks või näituse koeraks (need on kaks erinevat asja) ja oma soovid ka müüjale edasi andma.
Aretus
Igal aastal hävitatakse miljoneid kellegile mittevajalikke koeri. Suurem osa neist ei ole puhtatõulised kuid siiski on suur protsent puhtatõulisi koeri, kes on ilmale tulnud tänu oma peremeeste hoolimatusele või ebakompetentsusele. Te peate kindlalt otsustama, kas olete huvitatud kutsikate aretusest või ei. Kas teil on võimalus üleskasvatada terveid hoolitsetuid kutsikaid ja kas teil on võimalik leida kutsikatele uus kodu.
Kutsikate muretsemine ei tohiks olla seotud kerga raha saamisega, vaid vastupidi. Kutsikate pesakonna hooldus nõuab suuri kulutusi ja ka aega. See on raske töö kuid toob ka rahuldust. On olemas vanasõna : "Kui te saite pärast viimase kutsika müümist rahalist kasu, tähendab te tegite midagi valesti."
Tavaliselt otsustatakse paaritamis küsimus ära juba siis kui koer on alles kutsikas. Põhiliselt puudutab see emaste koerte peremehi. Vaatamata sellele, et kaks täiesti tervet koera võivad tuua ilmale kutsikad, tuleb see otsus korralikult läbi kaaluda varakult. Tuua ilmale heade tõutunnustega kutsikaid mis aitab parandada üldiselt seda tõugu- see peab olema eesmärk number üks. Juhuslikud pesakonnad kergelt kättesaadavate koertega, tulevad tavaliselt vanemate moodi aga tihtipeale ka palju halvemad. Muidugi võib ka nendes pesakondades leiduda häid kutsikaid, kuid see pole tõuparandamise meetod. Peamine printsiip on paaritada paremaid parematega. Põhjalik standartide tundmine annab ettekujutuse kuidas peab väljanägema tõeline selle tõuesindaja. Muidugi ideaalseid tõuesindajaid on vähe, seetõttu te peate oskama reaalselt hinnata koera, kellelt te kavatsete saada kutsikaid. Soovitav on nõupidada ekspertide või kogenenud aretajatega. Muidugi koera tõutunnistus võib olla effektseks abivahendiks tingimusel, et see sisaldab põhjalikku informatsiooni koera geneetilisest päritolust. See on üks põhjustest, miks on parem osta koera, keda te soovite tulevikus kasutada kutsikate saamiseks, tuntud klubide kaudu.
Koer kes on teie poolt üleskasvatatud kutsikast peale, eelistab teie seltskonda rohkem kui teise koera oma. Ärge andke järgi ahvatlusele osta korraga kaks kutsikat, probleemid võivad kahekordistuda. Treenimine ja karvahooldus on eega nõudvad ülesanded ja on keeruline seda teha kahega üheaegselt. Samuti on kutsikatel kalduvus sattuda üksteisest sõltuvusse ja te kaotate võimaluse luua see eriline side kutsikaga, mis tekib tema varases eas peremehega. Palju mõistlikum on oodata aasta või paar ning alles siis, soovi püsides, muretseda endale esimese koera kõrvale teine koer. Kui te aga toote kutsika koju, kus juba on täiskasvanud koer, siis nad peavad läbima üksteisega kohanemise perioodi. Täiskasvanud koer võib ülesnäidata armukadedust ja solvumist, see on ju tema territooriumile tungimine. Sellega tuleb arvestada. Täiskasvanud koer peab saama endise tähelepanu ja armastuse. Eriti tähelepanelik olge toitmise ajal, sest kutsikas ei tea veel reegleid ja võib minna suure koera toidu juurde, mis võib tollele mitte meeldida. Enamus täiskasvanuid koeri võtavad kutsika paari päevaga omaks, kui aga täiskasvanud koer näitab üles jätkuvalt agressiivsust kutsika vastu, tuleb neid hoida eraldi. Viige neid aeg-ajalt lühikeseks ajaks kokku, kuni nad üksteisega ära harjuvad.
ETTEVALMISTUSED KODUS ENNE KUTSIKA SAABUMIST
Kõigepealt katsuge peita kutsika eest kõik juhtmed (arvuti, telefoni,televiisori kaabel jne) juurdepääs raamatutele, riietele jalanõudele jne. mida võib kutsikas närida, süüa ja selle tagajärjel haigestuda. Mõelge kõigile hinnalistele ja mürgistele taimedele ning tõstke need kutsika hammaste ulatusest kaugemale. Laske mõttel üle libiseda kutsikale avatud alast. Olge kindlad, et kõik kutsikale potensiaalselt ohtlikud asjad oleksid talle kättesaamatus kauguses. Ärge lubage väikesel kutsikal kasutada treppe – ta võib libastuda ja kukkudes endale viga teha. Soovitav oleks muretseda trepivärav, kaitsmaks teda sellise ohu eest. Sulgeda rõdu uksed või tõkestada juurdepääs rõdule, sulgeda ruumide uksed, kuhu kutsikal on juurdepääs keelatud. Kutsika võtmise ajaks peab olema muretsetud kauss toidu ja vee jaoks, pehme kaelarihm , jalutusrihm, magamiskoht või korv.
Ostude nimekiri:
Kausid
Ostke söögi- ja jooginõu enne kutsika saabumist. Neid pakutakse suures valikus.
Kergest plastikust nõu läheb lihtsalt ümber või libiseb eest ja võib osutuda keeruliseks sealt süüa, kui see mööda libedat põrandat eest libiseb. Eelistada võiks alt laianevat ja kummise alläärega nõu. Rasked keraamilised nõud on tavaliselt kauakestvad aga võivad puruneda.
Mitmes suuruses ja kujuga pakutakse metallist kausse. Need on reeglina kergesti hooldatavad, kuid libisemist takistav kummirant all ääres kogub sodi ja jäätmeid. Alternatiivina pakutakse statiivil asuvaid kausse. Metall on kauakestev materjal ja statiivil olles on vee üle ääre loksutamist ja toidu pillamist minimaalselt. Millist iganes kaussi te ei valiks, tehke kindlaks, et need ei libiseks mööda põrandat. Aidata võib ka kummine matt sööginõude alla asetatuna.
Kaela- ja jalutusrihm
Kutsikas vajab kaelarihma, mis oleks kinniatatult umbes 5cm pikem, kui kaela ümbermõõt. Korrektselt paigaldatuna peaks mahtuma 2 näppu kaelarihma ja kutsika kaela vahele. Kerged nailonist kaela- ja jalutusrihm on alustamiseks parimad. Kaalult raskemad nahast kaela- ja jalutusrihma soovitaks muretseda alles siis, kui kutsikas on juba vanem. Ärge unustage pidevalt kontrollida kaelarihma pikkuse sobivust. Kääbus¹nautseri kutsikas kasvab kiiresti ja kaelarihma peab vastavalt järele andma. Soovitav oleks ka kasutada kaelarihma küljes märgistust, kust oleks leida omaniku kontaktandmed juhuks, kui kutsikas pääseb omapäi jalutama.
Mänguasjad
Poodides pakutakse palju erinevaid mänguasju. Mida iganes te ei otsustaks ka osta, pidage meels, et kutsikad on hävitavad/lõhkuvad kuni hammastevahetuse lõpetamiseni. Kontrollige, et mänguasjad oleksid tugevad ja ohutud ning kontrollida tuleb neid regulaarselt. Märgates lagunemist, kõrvaldada ohtlikuks muutunud lelud.
Närimiskondid ja lelud
Kutsikate komme närida ja järada valesid asju võib olla kahjulik nende tervisele – ja teie rahakotile! Olge valmis muutma oma kodu kutsika-kindlaks ja ostma mõningaid ohutiud närimisobjekte. Need aitavad masseerida igemeid ja eemaldada hambakivi hammastelt (hoiab ära halva hingeõhu).
Ohutuse eesmärgil peavad närimiskondid olema suuremad kui koera suu. Kuivatatud või suitsutatud kondid (või mõnel muul viisil valmistatud naturaalsed närimis „namid”) maitsevad hästi ja kestavd kaua (kõik on suhteline...) aga võivad määrida vaipa. Steriliseeritud (puhastatud) kondid on puhtamad.
Nailonist ja pehmest plastikust närimislelud on pika kestvusega. Toitu sisaldavad lelud on väga populaarsed, lõbusad ja suhteliselt odavad. Soovitav on kutsikaid mitte jätta järelvalveta nendega mängimisel, kuna need võivad ärritada kutsika tundliku kõhtu ja seedimist.
Kauakestev köiejupp aitab hammaste vahetuse ajal. Seda võib niisutada ja seejärel külmutada – aitab igemete pakitsemise puhul. Vanematel koertel töötab „hambaniidina”.
Ase/puur
Teie kääbus¹nautseri kutsikal peaks olema oma ase. See võib algatuseks olla mõni karp või korv, hiljem plastik põhjaline või pehmest materjalist ase- või isegi metallpuur.
Puurid võivad kõlada just mitte kõige sõbralikumalt aga nad on asendamatud. Kindlustamaks oma kutsikale ohutut keskonda, saate te sulgeda puuri ukse selleks ajaks, kui teil pole võimalik kutsikat jälgida.
Oluline on muretseda õige suurusega puur oma kääbikule (soovitav plastikpuuri suurus on alates Atlas 30’st ja metallpuuril 60x45x50cm). Asetage puuri põhja mõni soe ja pehme riidetükk ning muretsege puurile kate. Kate laseb kutsikal rahulikult puhata. Puuri seinale saab kinnitada jooginõu ja värske vesi on kogu aeg saadaval.
Metallpuurid on kokkupandavad. Neid on mugav võtta kaasa puhkusele või sõpru-tuttavaid külastades. Soovimatute kokkupuudete ja konfliktide vältimiseks (näiteks koeravõõrad lapsed) kaitseb puur kutsikat ideaalselt. Võõras keskkonnas pakub koduste lõhnadega puur kutsikale turvalist keskkonda.
Esimestel päevadel tunneb kutsikas end uues kohas ebakindlalt. Püüdke kutsikale teha uue keskonnaga kohanemine lihtsamaks. Tutvustage talle uut kodu, kõike mis teda ümbritseb, magamiskohta. Kui kutsikas otsib teiega kontakti - mängige temaga, sest mängud väsitavad ta kiiresti ära. Samas püüdke talle vähem tähelepanu pöörata (kuigi see on raske), näidake talle kätte magamiskoht , andke süüa, juua ja jätke ta puhkama. Pärast uinakut on kutsikas paremini ettevalmistatud kohtumiseks Teie pereliikmetega. Veenduge, et kõik pereliikmed, eriti lapsed teavad kuidas puudutada või tõsta kutsikat. Üks käsi tuleb panna kutsikale rinna alla toetuseks teine istmiku alla. Kutsikat ei tohi tõsta esikäppadest või nahast.
Kui te juba esimesest päevast peale hakkasite kutsikale midagi õpetama, ärge olge liialt nõudlik sest ta ei saa koheselt aru mida te temalt nõuate, varuge kannatust. Ärge laske kutsikal, kuni ta on väike käia mööda kogu korterit – las ta tutvub uue ümbrusega järk järgult. Parem eraldage talle mõni nurk või kui võimalik, siis tuba. Andke talle mänguasjad ja magamiskoht.
Toitumisele tuleb erilise hoolega tähelepanu pöörata, et teie koer oleks alati heas vormis. Iga koeraomanik peab tegema maksimaalseid jõupingutusi selleks, et koer saaks kõrgekvaliteetset toitu, siin ei tohi kokku hoida. Varem dietoloogide poolt väljatöötatud ratsiooni kuulus toores liha, juurviljad, tangained, munakollased ja juust, sellele lisati mineraalained ja vitamiinid. Viimastel aastatel on aga uusimate uurimiste tulemusena, paljude aretajate arvamus muutunud. Munad, juust ja mineraalained vitamiinidega kuuluvad siiani igapäevase toidu hulka, kuid meetod ise on muutunud paremuse poole, nüüd antakse eelis valmistoidule ja see on ka mõistetav. Paljud aretajad toidavad pooleks kodutoidu ja valmistoiduga, sest paljudele koertele meeldib vaheldus. Iga koer on individuaalne, alati tuleb pöörata tähelepanu sellele, kas valmistoidud ei tekita teie koerale allergiat. See puudutab ka toidukogust- kui teie koer on ülekaaluline, vähendage toiduratsiooni, kui kõhn siis suurendage toiduhulka. Täiskasvanud koera on kõige parem toita 2- korda päevas kuigi paljud eelistavad toita 1- kord. Kutsikaid tuleb toita 4 korda päevas, järk-järgult vähendades toidu kordi ja aastaseks saamisel toita 2 korda päevas. Kuid pidage meeles, olenematta toidukordadest peab koeral olema juurdepääs joogiveele.
Kui inimesed võtavad endale esimese kääbus¹nautseri kutsika, siis paljud neist ei kujuta endale ette, kuidas saavutatakse koerale iseloomulik välimus. Kuid et karv oleks ilus ja koera välimus tõule vastav, tuleb sellele pöörata pidevat tähelepanu. , vastavalt vajadusele pesemine, kammimine/kraasimine ja aluskarva välja trimmimine. Kutsikat tuleb nende protseduuridega harjutada juba esimestest päevadest, mil ta koju toote (s.o. umbes seitsme nädala vanusena). Esimene, mida tuleb kutsikale õpetada, on karvahoolduse ajal laual rahulikult seismine. Kutsikas peab harjuma erinevate hooldusvahenditega - kammide, harjade, trimmimisnugade, fööni ja pügamismasinaga. Alguseks on piisav imiteerida hooldusvahenditega mõningaid liigutusi, et kutsikas saaks nendega harjuda, nagu ka teie kätega - käeliigutused peavad olema kindlad ja rahulikud. Pärast mõningaid harjutusi tuleb kutsikat kiita ja premeerida maiustusega või anda lemmikmänguasi.
Kääbus¹nautserit on soovitav pesta nii harva kui võimalik ja nii tihti kui vajalik. Seega määravad pesemise tiheduse põhiliselt koera sugu (isane koer määrdub reeglina natuke kiiremini, kui emane. Emane aga vajab võimalikku tihedamat pesu jooksuaja ajal) ja aastaajad. Pesta tuleks võimaluse korral vaid määrdunud kehaosa (valdavalt habe, käpad ja kõhualune „seelik”). Kõige mugavam on pesta koera vannis, vees peavad olema ainult käpad. Vee temperatuur peaks olema 380C. ©ampoonidest on kõige parem kasutada spetsiaalselt karmikarvalistele koertele ¹ampooni (firmadelt Hèry, Jean Peau jt.). Korralikult märjaks tehtud karvale kantakse eelnevalt veega lahjendatud ¹ampooni. Otse karvale valatud konsentreeritud ¹ampoon kahjustab karva ja on väga raske hiljem karvast välja pesta. Koera pestakse kergete masseerivate liigutustega. Peale ¹ampooni väljaloputamist on soovitav käpakarvale kanda palsamit. Enne palsami kasutamist tuleb ilmtingimata hoolikalt lugeda kasutusjuhendit - kas palsam vajab välja loputamist või mitte. Pärast pesu lubage koeral end raputada ja hoidke teda veel veidi aega vannis, et lasta veel nõrguda. Mähkige koer rätikusse ning kuivatage kergete muljuvate liigutustega liigne vesi. Koera ei tohi nühkida, sasida ega sakutada. Peale seda võib asuda koera fööniga kuivatama, samaaegselt karva kraasiga harjates. Õhuvool föönist peab olema soe, kuid mitte kuum, et karva mitte kahjustada. Kuivatamisel jälgida kammimise suunda-pea poolt-saba poole.Käpad alt üles. Liikuda tuleks järjekindlalt edasi, kui üks osa kuivaks saab, asuda järgmise kallale.
Pikemasse karvaosasse võivad tekkida pusad. Suurem osa pulstidest ja pusadest allub hästi palsamile ja metallkammile. Harutama tuleks hakata käsitsi, liikudes pusa „äärest südame" poole. Metallkammi otsaga võib kaasa aidata. Lõplikult lahtistest karvadest (mis teisi pusasid tekitavad) aitab vabaneda hari ja föön.
Nii koera pügamata jätmine kui liialdatud lõikamine (seljakarva pügamine masinaga, liiga ülesse lõigatud käpakarvad, maha lõigatud tukk jne) moonutavad koera välimust.. Näitusekoeral on piisav karva trimmnoaga hooldada kord 1-1,5 kuu tagant, teisi on soovitav pügada vähemalt kord 3 kuu tagant. Viimane viimistlus enne näitusele minemist antakse nädal –poolteist varem spetsialisti juures. Enne, kui asute oma kasvandiku hoolduse ja pügamise kallale, on vajalik asjaga tutvuda kas kasvataja või karvahoolduse spetsialisti juures või siis uurida erialakirjandusest, millise skeemi järgi, kuidas ja milliste vahenditega seda tehakse. Kõige parem, kui esimese karvahoolduse viib läbi oskaja, aga teie vaatate pealt. 2 korda aastas eemaldatakse põhjalikuma käsitsi trimmimise käigus nn. surnud karv. Seda tööd masinaga tehes rikutakse koera karvastruktuur ja koera näitusekonditsiooni viimine on raskendatud.
Isegi kui te võtsite endale kääbiku vaid seltsiliseks ning teid ei huvita näitused, siis ikkagi tuleb teha teatud protseduure kõrvade, hammaste, silmade ja karvkatte eest hoolitsemisel.
Kõrvad. Kõrvad on kääbus¹nautseritel naturaalselt rippuvad. Seetõttu tuleb neid korrapäraselt kontrollida ning kuulmekäiku üleliigsetest karvadest puhastada. Kõrva sisekülje karv peab alati olema lühike, et kõrv saaks "hingata".
Hambad. Pärast piimahammaste vahetumist on hambaid soovitav puhastada spetsiaalse hambapastaga, et hoida ära hambakivi teket ning ühtlasi hoida ära ka halba lõhna suust. Hambakivi vastu võitlemise profülaktikaks soovitatakse anda spetsiaalseid hammaste puhastamiseks mõeldud närimiskonte. Pehme kodutoit soodustab hambakivi teket. Tahked ja suuremamõõdulised toidukrõbuskid aitavad hambakivi ära hoida.
Käpad ja küüned. Käpa ümbruse pikk karv lõigatakse, et anda käpale iseloomulik kuju. Padjandite vaheline karv lõigatakse liigniiskusest põhjustatud haudumise ja jääpallide tekkimise vältimiseks lühikeseks. Kui käpaaluse padjanditel on lõhesid või marrastusi, siis peske käpad puhtaks, kuivatage need ja määrige padjanditele ükskõik millist rasvast nahakreemi või kasutage spetsiaalset käppadele mõeldud käpavaha. Mõned koerad jalutavad vähe kõval pinnasel, mistõttu nende küüned kasvavad kiiresti. Samuti soodustab küünte mitte kulumist koera kerge kehakaal või talvine lumekate. Liiga pikad küüned on vaja spetsiaalsete tangidega lühemaks lõigata, kuna liiga pikad küüned võivad viia selleni, et koera varbad lähevad harali, samuti võivad pikad küüned murduda ja koerade valu põhjustada.
Silmad. Silmi tuleb hoida puhtana, neid regulaarselt puhastades. Puhastatakse kas leige veega pestes või kasutades selleks mõeldud spetsiaalselt vedelikku. Kerge rähm silmanurgas võib olla põhjustatud kulmukarvade juhuslikust silma sattumisest.
Karv. Karv peab samuti olema puhas ja kammitud. Kas karv on pikk või lühike - koera tervise jaoks ei mängi see rolli. Pikas karvas kääbus¹nautser kaotab küll aga siis tõule iseloomuliku välimuse. Ainult haigetel ja vanadel koertel soovitatakse karv lühikeseks lõigata, et koer ei raiskaks oma eluks vajalikku energiat karva peale. Mis puutub sellesse, et paljud soovivad oma lemmiku suveks masinaga päris kiilakaks ajada, siis seda on parem mitte teha, sest nii võtate te koeralt loomuliku kaitse ultraviolettkiirte ja välisõhu saaste vastu, mis on kahjulikud nii karvale kui ka nahale. Talvel käpakarvadesse ja kõhualusesse karva tekkivad lumepallid kas lastakse üles sulada ja siis kuivatatakse karv või sulatatakse lumi leige jooksva vee all vannis ja seejärel kuivatatakse rätikuga.
(Teksti koostamisel on abiks kasutatud Jaanika Kuldmaa soovitusi ja Tartu Spanjeliklubi materjale)
Kui te tahate oma koera edaspidi näitusel esitada, tuleb näitusetreeninguga alustada võimalikult varakult (kahe-kolmekuuse kutsikaga). Paljud koeraomanikud teevad selle vea, et lasevad koeral enne suureks kasvada ja hakkavad teda alles siis näituseks harjutama. See ei tähenda, et täiskasvanud koera ei oleks enam võimalik õpetada, aga palju lihtsam on algõpetust anda kutsikaeas. Korrektse näituseseisangu, liikumise ja hammaste kontrollimise õpetamine kutsikaeas annab koerale hiljem näitustel nii vajaliku kindlustunde.
Esimesed harjutuskorrad peavad olema lühikesed, alates mõnest minutist. Tasapisi võib seda aega pikendada, aga alati tuleb lõpetada kohe, kui kutsikas hakkab väsimuse märke ilmutama. Kui kutsikas on rahutu, või ei suuda kontsentreeruda, lõpetage treening ja proovige järgmisel päeval uuesti. Treening peab olema kutsikale meeldiv vaheldus argipäevarutiinis. Treeningu käigus tuleb teda ohtralt kiita ja anda maiust (juustutükikesi, maksatükikesi jms.)
Olge järjekindel. Andke käsklused kindla häälega ja kasutage alati sama harjutuse juures sama käsklust.
Arvestage seda, et te peate kõigepealt kutsikale selgeks tegema, mida te temalt tahate. Ärge proovige talle kõiki asju korraga õpetada, vaid liikuge edasi sammhaaval. Õpetage enne üks käsklus selgeks, kui asute teise juurde.
Kutsikas õpib kordamise, korrigeerimise ja kiituse teel. Ärge kunagi karistage kutsikat kui ta midagi valesti teeb, vaid parandage teda kuni ta õigesti teeb ja kiitke siis ohtralt. Lõpetage iga treening kiituse ja maiusega.
Koerale, kellega kavatsetakse edaspidi näitustest osa võtta tuleb kõigepealt õpetada selgeks käsklus "seisa". Pange valmis maius näit. tükikesteks lõigatud viiner, liha- või juustutükikesed. Kui kutsikas ise seisab öelge käsklus "seisa" ja andke maius, kui kutsikas istub liikuge temast natuke eemale, ta tõuseb ja hakkab teile järele tulema, kui ta seisab korrake käsklust ja andke maiust, korrake seda kuni kutsikas saab käskluse selgeks. Ärge treeninguga üle pingutage, natuke korraga, et kutsikal säiliks asja vastu huvi on parim.
Laual seismine
Laual seismist hakake õpetama siis kui maas seismine on selge. Pange lauale tekk või matt, et kutsikal libe ei oleks. Tõstke kutsikas lauale, kiitke teda andke maiust. Kui ta ei karda enam laua peal olemist, hakake harjutama seismist. Hoidke parema käega lõua alt ja vasakuga kergelt kubemest sügades ja korrake käsklust "seisa". Kui ta seisab rabelemata kiitke. Kui kutsikas on veel väike, hoidke teda laual kindlalt, et ta ei maha hüpates endale viga ei teeks.
Koer peab seisma laual nii, et esijalad on laua suhtes vertikaalselt. Esikäpad jäävad õigesse asendisse, kui tõstate lõua alt hoides kutsika esijalad korraks õhku ja lasete siis uuesti lauale. Hoidke ühe käega lõua alt, nii et pöial ja nimetissõrm on kõrvade taga ja teise käega nihutage tagajalad õigesse asendisse - kergelt harki, nii et kannaliiges on risti maaga. Öelge käsklus "seisa". Kui kutsikas seisab algul kasvõi mõne sekundi kiitke kohe ja andke maiust. Pikendage seismise aega, kuni ta seisab mõne minuti s.o. aja, mis kohtunikul kulub tavaliselt koera ülevaatamiseks. Kui koera ainsad kogemused laual olekust piirduvad loomaarsti juures ja trimmimisel käimisega, ei pea ta seda eriti meeldivaks olukorraks. Niisiis – positiivseid harjutusi. Lõppude lõpuks võivad kõik külas käivad tuttavad ja sõbrad koera uurida, nii harjub ta võõraste kohtlemisega.
Hammaste näitamine
Kui seismine läheb juba hästi, hakake harjutama hammaste vaatamist. Öelge käsklus "hambad" ja vaadake hambumust - kutsika suu on kinni, te lükkate mokad niipalju tagasi, et esihammaste rida tuleb nähtavale. Laske ka teistel inimestel kutsika hambaid vaadata. Pange kutsikas lauale seisma, toetage teda lõua alt, öelge käsklus "hambad", las teie külaline vaatab hambaid, kui kutsikas laseb seda vastupuiklemata teha, kiitke ja andke maiust. Kui kutsikas kardab, või ei lase hambaid vaadata, andke maiustused külalise kätte, las ta ütleb käskluse "hambad", vaatab korraks hambumust ja annab kutsikale maiustuse. Korrake seda harjutust kuni kutsikas laseb alati rahulikult hambaid vaadata.
Kõrval käimine
Kui kutsikas on harjunud oma tavalise jalutusrihmaga jalutama, on paras aeg hakata teda harjutama näituserihma ja liikumisega. Näituserihmana kasutage spetsiaalset peenikest rihma, millel on libisev silmus kaelarihma asemel. Must hõbedaga kääbus¹nautseritele sobib kõige paremini must näituserihm.
Näituserihm peab olema lõua alt läbi ja kõrvade tagant üles. Hoidke vasakus käes näituserihma ja näppude vahel maiust (vorsti- või juustutükikesi). Öelge käsklus "kõrval" ja hakake liikuma, peate astuma üsna kiire sammuga, siis liigub kutsikas paraja tempoga st. traavis. Kui te liigute liiga kiiresti hakkab kutsikas galoppima, kui liiga aeglaselt, hakkab ta kõndima. Püüdke leida paras tempo, millega kutsikas hoogsalt traavib. Jälgige, et kutsikas liiguks otse, mitte ei tiriks väljapoole või teie poole. Kutsika tähelepanu köitmiseks näidake talle maiust. Kui ta liigub mõne meetri nii nagu vaja, andke maiust ja kiitke. Te peate saavutama, et kutsikas liiguks pea püsti, ilma et oleks vaja rihmast pead üles tirida. Kui te hakkate rihmast pead püsti kiskuma, muutub koera liikumine tippivaks.
Harjutage erinevaid näitusel nõutavaid liikumisi - ringis liikumine, edasi-tagasi liikumine, kolmnurgakujuline liikumine. Ringis liikumisel on koer teie vasakul käel ja ringis seespool. Näitusel jälgige, et te ei jääks kohtuniku ja koera vahele liikudes – see segab kohtuniku tööd. Koera võib vastavlt vajadusele siis liigutada ühelt käelt teisele.
Hoia oma koer heas vormis, ilma heade lihasteta ei tule koer ka igapäevaelus toime. Arenenud lihased ja korralik karvkate loovad hea mulje. Regulaarne liikumine hoiab ka koera kasuka paremas korras. Heas vormis koer on vastupidavam, talub ka pikale veniva näitusepäeva koormust .
Maas seismine
Kui koer on lõpetanud liikumise, jääge kohtuniku laua ette (umbes 2-3 sammu kaugusele) küljega seisma. Öelge käsklus "seisa". Seiske ise koera ees, tõmmake ta tähelepanu endale, näidates talle mänguasja või maiust. Kääbus¹nautserit esitades võid kükitada või põlvita koera taga. Kui koer istub kui peaks seisma, ära tõsta teda käega kõhu alt püsti, vaid tõmba ta rihmast liikuma, tee näiteks väike ring ümber oma telje. Ringis söötmine ei ole soovitatav, aga kui te treenite koeraga, andke talle maiust. Algul seisab ta käskluse peale võib-olla ainult hetke. Pikendage järk-järgult seismise aega, kuni ta seisab mõne minuti. Koer võiks kogu aeg rõõmsalt saba liputada ja teile otsa vaadata (ta teeb seda kui te temaga rõõmsalt ja kiitvalt räägite). Jälgige, et ta seisaks korrektselt, esijalad vertikaalset maaga ja tagajalad veidi taha ja kergelt harkis.
Samal ajal kui te kutsikat kodus õpetate, võimaldage talle kontakte väljaspool kodu. Kui vaktsineerimised on tehtud, võtke teda aeg-ajalt kaasa rahvarohketesse kohtadesse, harjutage linna kära ja müraga. Otsige võimalusi kutsikat võõraste inimestega tutvustada, laske neil kutsikat katsuda ja silitada. Mida rohkem on kutsikal erinevaid kogemusi väljaspool kodu, seda kindlam võite olla, et ta ennast näitusel parimast küljest näitab, paanikasse ei satu ja oma hinnet sellega ära ei riku. Külastage kõigepealt mõnda näitust ilma koerata ja jälgige, kuidas esitab sama tõugu kogenud koeraomanik, proovige seda järgi teha.
Pidage meeles, et teie koera edu näitusel oleneb suures osas ka teist - kui hästi on karv hooldatud, kui hästi te oskate koera esitada, kui heas füüsilises vormis koer on.
Pea meeles!
Kui tuled ringi, lase koeral alati traavida. Ära kunagi tule ringi kõndiva koeraga. Esimene mulje on otsustav. Kohtunikul tekib koertest arvamus juba siis kui nad tulevad ringi, seega püüa oma koera kogu ringis oldud aja näidata vaid parimast küljest.
Ära kunagi pahanda koeraga ringis. Räägi temaga rõõmsalt ja kiida. Selleks, et koer oleks tähelepanelik, võid kasutada mingit "salasõna" mille peale koer kindlalt sabaliputamisega reageerib, näit. "Kus pall on? Kus küpsis on?", või muud sellist.
(Teksti koostamisel on abiks kasutatud Tartu Spanjeliklubi materjale)
ABIKS ALGAJALE KOERAOMANIKULE ENNE ESIMEST KOERTENÄITUST
Iga koeraga tegelev inimene on ilmselt kuulnud koertenäitustest, aga paljud pole söandanud osaleda neil, sest mõtlevad, et nende koer pole mingi näitusekoer või et teiste koerad on nii peened, kuna nende enda oma on üksnes tavaline kodukoer. Aga kui pidada see tavaline koer ka korras, pole vaja muud kui näituse-eelne trimmimine, nii saab väga sageli ka sellest tavalisest kodukoerast oma tõu esindaja, keda tasub teistelegi näidata.
Koera võiks kas või mõne korra näitusele viia. Siis võib kasvataja saada olulist teavet oma koerast ja tõuaretuse suunast. Näitustel on peaasjalikult meeldiv meeleolu. Seal kohtab uusi sõpru ja koertega tegelevaid inimesi. Näitused ei tarvitse olla mingi asjatundjate ettevõtmine, vaid üks tore viis veeta nädalalõppu.
Kuidas siis saadakse "vanaks" kalaks näitustel?
Mida peaks koeraomanik teadma enne näitust ning kuidas ennast ning koera näituseks valmistada. Alustame algusest.
Enne kui registreerida oma koer näitusele, oleks hea käia vaatamas, kuidas oma koera tõugu koeri esitletakse ja kuidas näitusel toimitakse. Sinu koera kasvataja on üldiselt alati valmis aitama ja juhendama. Vajaduse korral võib ta ka esitleda koera, kui sa ise ei usalda esimestel kordadel ringi minna.Kõigile nii sertifikaadi - õigusega kui ka rahvusvahelistele koeranäitusele on vaja oma koer kõigepealt registreerida. Selleks on vaja võtta kontakti näitust läbiviiva koerteklubiga, kes annab kõige täpsemat infot registreerimise tingimuste, aegade ning maksumuse kohta. Üldjuhul on näitusel osalemismaks seda suurem, mida lähemal on näitusepäev. Seetõttu on varajane registreerimine alati Teile endale kasulikum. Registreerimine lõpeb tavaliselt 3 kuni 4 nädalat enne näituse toimumise aega, jättes niiviisi näitusekorraldajatele aega kataloogi (näitusel osalevate koerte loetelu) koostamiseks.
Registreerimisel täpsustage kindlasti, millised on nõuded osalevate koerte vaktsineerimise osas. Enamusel Eestis toimuvatel näitustel nõutakse, et koer oleks vaktsineeritud marutaudi ja katku vastu. Vaktsineerimise kehtivusajaks on tavaliselt aasta. Esmasest vaktsineerimisest peaks olema möödas vähemalt kuu. Vältige koera vaktsineerimist vahetult enne näitust.
Pidage meeles, et vaktsineerimisnõuded on kehtestatud eelkõige näitusel osalevate koerte (järelikult ka teie koera) tervise huvides. Näitusele minnes võtke lisaks koera registreerimistunnistusele ("tõupaberile") kaasa kindlasti ka vaktsineerimistõend. Veterinaarpass on kohustuslik ja sinna kantakse sisse kõik koera elu jooksul tehtavad vaktsineerimised.
Nii, koer on näitusele "kirja pandud" ja vaktsineeritud.
Koerale tuleb õpetada mõningaid juba päris põhikoolitusse kuuluvaid asju enne näitusele minekut. Koer peab laskma end puudutada, seisma rahulikult paigal ja järgnema vasakul pool ühtlaselt traavides, ilma et ta veaks.
Kääbus¹nautseri kasukas on oluline faktor näitusel edu saavutamiseks. Seepärast hoolda oma koera kasukat ka trimmimiste vahepealsel ajal. Habe ja jalakarvad hoitakse puhaste ja pulstumatutena. Keha karvkattelt eemaldatakse aeg-ajalt ülemäärast alusvilla. Kasvataja annab su koera karvkatte hooldamise spetsiaalsed juhtnöörid.
Orjenteeruvalt nädal enne näitust tuleb koer korrastada näituse tarvis. Pane varakult aeg kinni trimmija/kasvataja juurde. Neil on enamasti mitmeid koeri vaja just enne näitust korrastada.
Mõned soovitused koeranäitusel osalejatele.
* Olge näitusepaigas vähemalt tund aega enne näituse programmis väljakuulutatud tõuringi algust. Kuigi ringid üldjuhul ei alga varem, on vaja nii teile kui koerale kohanemisaega näituseolukorraga. Kui teie ringi algus langes kokku näituse algusega, tulge kindlasti varem - veterinaarkontroll võib võtta aega ja kohtunik ei oota kuni te oma ringi üles leiate (see võib võtta veidi aega, eriti välisnäituste puhul).
* Kindlasti olgu kaasas näituserihm. Kui te ei tea, milline see peab olema, konsulteerige koerakaupade poodides või koerteklubides ( miks mitte meie ühingus). Ei loeta heaks tooniks viia koer näituseringi tavalise kaela- ja jalutusrihmaga. Hoopis lubamatud on " karmid " ogadega ketid, traksid, pikad " fleksi " - rihmad jms.
* Võtke näitusele kaasa (lisaks "tõupaberile" või selle koopiale ja vaktsineerimist tõendavatele dokumentidele) pudel värske veega ja joogikauss (koer võib soojas ruumis või kuuma ilmaga tahta juua); koeratekk või -lamamisalus (on hea kasutada, kui ringiminekut tuleb kauem oodata); veidi koeratoitu või mõni "kunstkont".
* Leidke võimalus hommikul enne näitusele tulekut koeraga korralikult jalutada kohas, kus ta saab end " välja joosta ". Enamuse koerte jaoks on see hädavajalik, kuna siis käituvad nad näitusel hoopis rahulikumalt ja tasakaalukamalt.
* Olge aegsasti oma ringi juures ning jälgige tähelepanelikult kõiki ringikorraldaja korraldusi ja nõuandeid.
* Enne oma etteastet võid jälgida, kuidas kohtunik toimib. Kammi ja viimistle oma koera kasukas ja püüa rahuneda. Koer tajub su pingesolekut. Kui olete mõlemad rahulikumad, sujub ka ringis kõik paremini.
* Võtke näitusele alati kaasa hea tuju, sõbralikkus ja heasoovlikus kõigi koerte (mitte ainult enda oma) suhtes. Aidake vajadusel teisi ning küsige julgesti abi, kui teil seda vaja on. Pidage meeles, et kõik need, kes koos teiega on tulnud koertenäitusele, pole mitte niipalju teie rivaalid kui teie mõttekaaslased - inimesed, kes armastavad koeri.
* Arvestage, et igal koeranäitusel esinemine on sündmus omaette ning esimesel näitusel saadud hinne ei pea sugugi ühte langema hinnetega järgmistel katsetel. Koera hinne sõltub lisaks tema välimusele veel paljudest faktoritest kaasa arvatud ka kohtuniku isiklik nägemus teie koerast. Kui koer saaks igal näitusel täpselt sama hinde, kaotaksid koeranäitused oma mõtte.
* Kui teil on tekkinud küsimusi koertenäituste korralduse ja/või koera ettevalmistamise kohta näitusteks, siis ärge pidage paljuks minna ja küsida eelkõige kasvatajalt ning koerteklubidest.
Nüüd peab mõtlema, mida koeraga näitusel teha tuleb. Näitus - see on tegelikult imelihtne, seda muidugi juhul, kui te teate, mis seal toimuma hakkab ja mida oodatakse teilt ja teie hoolealuselt. Koer ei pea näitusel tegema mingeid trikke ega dressuuri imesid. Ta peab lihtsalt näitama, et ta on oma tõu väärikas esindaja. Selleks pole vaja üldsegi palju - ainult mõned elementaarsed asjad - koer peab kerge traaviga teie kõrval jooksma, olema loomulik, julge (mitte mingil juhul agressiivne), sõbralik kohtuniku suhtes, lubama kohtunikul ennast katsuda (kohtunik tahab täpselt teada, et teie koera lihased on omal kohal), näitama kohtunikule oma hambaid (et saaks kontrollida hambumust) ning seisma umbes 1 kuni 2 minutit ilusas näituseseisakus kuni kohtunik dikteerib ringi sekretärile tema kirjeldust. Selle kõige juures sõltub väga palju teist ja teie kontaktist oma koeraga. Koer tunnetab väga täpselt omaniku närvilisust või ebakindlust ning muudab oma käitumist kohe. On hea, kui teie koer on harjunud nii võõraste koerte (üldjuhul pole te ringis üksinda) kui ka inimeste seltskonnaga.
Täpsemat ülevaadet näitustel kehtivatest seadustest annab EKL näituste eeskiri
Nüüd aga veel mõned soovitused näituseringist väljunutele.
1. Vaata hoolega saadud kirjelduselehte. Kontrolli, kas lehe alumises servas olevad märgendid vastavad saadud tulemusele. Kontrolli, kas Sulle anti kõik kohtuniku poolt määratud rosetid koos rosetikaartidega. Kontrolli, kas rosetikaartidel on Sinu koera katalooginumber ja kohtuniku allkiri. Vea või arusaamatuse ilmnemisel pöördu ringikorraldaja poole. Arvesta, et koeri on palju ja vead on alati võimalikud. Kuid neid on parem parandada kohe näituseringi lõppedes.
2. Loe hoolega läbi koera kirjeldusleht. Kui see on Sulle arusaamatus keeles, palu abi ringi juures viibivatelt oma tõu teistelt kasvatajatelt või ka näituse infolauast. See kirjeldus näitab Sulle, mis Sinu koeras kohtunikule meeldis, mis aga võiks parem olla.
3. Ära lahku ringi juurest kohe pärast kirjelduslehega väljumist. Suhtle teiste koeraomanikega. Uuri, kuidas neil läks, millised on nende koerte tulemused jne.
4. Ära kunagi ütle: "Ma maksin paarsada krooni selle 3-4 realise kirjelduse eest." Koertenäitus - see on võistlus, kus kõik ei saa võita. Kui igal näitusel oleks ette teada, kes võidab, siis ülejäänud koerad ei osaleks. Tuues võrdluse spordivõistlustega - kas tõesti kõik maratonijooksus osalejad loodavad võita? Ei, nad tahavad HÄSTI ESINEDA, nad tahavad osaleda ja võistelda võimetekohaselt. Lisaks võistlusele on koertenäitus ka koht, kus saavad kokku ühiste huvidega inimesed, keda kindlasti ühendab armastus koerte vastu. Aga kui Sa tõesti tunned, et Sind huvitab koertenäitusel ainult Sinu isikliku koera koht ...., siis on lihtsalt veidi kahju, et oled üldse omale tõukoera võtnud.
5. Ära kunagi ütle, et kohtunik on rumal, ei tea midagi sellest tõust ega suuda hinnata vääriliselt Sinu koera. Kohtunikul võib olla oma nägemus koeratõust. Kui kõik kohtunikud hindaksid koeri täpselt ühtemoodi, kaotaksid koertenäitused varsti oma mõtte. Pole olemas "tõu ideaali", ühele kohtunikule meeldivad võimsamad, teisele elegantsemad koerad; ühele kohtunikule on olulisem värvi erksus, ta hindab kõrgemalt esi- ja taganurkade kvaliteeti, teisele on olulisem seljajoon ja sabahoid. Kõik need faktorid on olulised, kuid igal kohtunikul on oma prioriteediastmed. Eri maades on tõustandardid samuti pisut erinevad ja ka see mõjutab kohtuniku hinnet.
Kokkuvõttes: koertenäitus on ju lihtsalt "DOG SHOW" ja selles show-s oleme me kõik osalejad. Tehkem siis nii, et sellest osalemisest oleks maksimaalselt palju rõõmu nii meile, meie kasvandikele kui ka kõigile näituse külastajatele.
Edukat esinemist esimesel ja kõigil järgnevatel koertenäitustel ning palju- palju ülihäid hindeid kõigile!!
| Uuendatud 19. september 2010 | Külalisteraamat | Kontakt |